Eesti  English  Russian


Vabaharidus HTM ESF

Rahvakunsti Klubi – meenutusi algusaastatest (Mare Sihvre meenutused, kirjutatud 2010.a.)

1988. aasta sügisel kutsus Elts Tiina, Keldrimäe Rahvamaja direktor, Mare Sihvre Rahvamajasse käsitööringe juhendama. Esimesel aastal oli silmuskudumine ja heegeldamine.

1989. aasta sügisel sündis MTÜ Rahvakunsti Klubi kolme inimese – Keldrimäe Rahvamaja direktori Elts Tiina, kunstilise juhi Siiri Ostrouhsi ja käsitööringide juhi Mare Sihvre – ühise mõtte ja töö tulemusel.

Oli ärkamise aeg ja paljud tahtsid oma rahvariided ise valmistada. Kursuste kuulutuse peale kogunes Herne tänava rahvamaja ruumidesse üle kolmekümne inimese. Materjale oli raske saada, kuid „õnneks“ oli üks klubiliikmetest abielus Kaubamaja direktoriga. See oli Elma Joost, kes on ka tänasel päeval aktiivne Klubi liige. Nii saime terve kanga valget linast riiet. Esialgu tellisime seelikukangad UKUst, kus ma varem töötanud olin, seega võib öelda, et ka seal olid meil „tutvused“ sees. Oli ka neid, kes olid kusagilt saanud vabriku tekstiiltriibulisi kangaid. Mina soovitasin kurustel osalejatele teha oma rahvariided asupaiga koha järgi. Nii juhtuski – peaaegu kõik tegid endale erinevad rahvariided. Sellest ajaperioodist on meil Klubis siianigi aktiivseid liikmeid – Loore-Maie Soop ja Tiiu Loitmaa.

Rahvakunsti Klubi esialgne nimi oli Rahvakunsti Huviklubi.

Käsitööringid toimusid erinevates kohtades: Keskhaiglas, Kooperaatoris, Montaaživalitsuses, Kirovi kolhoosis, Olümpia hotellis, Keele ja Kirjanduse Instituudis – kõigis nendes ringides valmistati rahvariideid. Kõikide nende ringide töödest korraldati suur rahvariiete näitus Eesti Projekti Näitusesaalis, mis toimus 1991. aastal.

Paljud olid saavutanud oma sihi ja lahkusid klubist. Nii otsustatigi ühendada kõik käsitööringid üheks suureks klubiks, mille nimeks sai Rahvakunsti Klubi.

Kohe algusaastatel tekkisid Rahvakunsti Klubil head suhted Kanada Eesti käsitööõpetaja Ene Rungega ja Stockholmi etnograafiaringi Triinuga. Nende abi meie tegevusele oli vägagi tõhus. Meie kirjavahetus Ene Rungege algas sellest, et minu kätte sattus väliseestlaste ajakiri TRIINU, kus kirjutati, et nemad ühena vähestest hoiavad üleval Eesti rahvuslikku käsitööd, kaasaarvatud rahvariiete valmistamine. Ma kirjutasin talle ja tutvustasin Rahvakunsti Klubi panust rahvuslikku käsitöö väärtustamisel ja säilitamisel ning ka käimasolevatest rahvariiete valmistamise ringidest. Üks meie Rahvakunsti Klubi sõpradest Erna Klemmer on öelnud, et me peame tänulikud olema neile, kes jäid Eestimaale ja suutsid Eestlust säilitada. Paraku puhkavad nad mõlemad juba maamullas.

Klubi algusaastatel tuli meil tihti asukohta ja katusorganisatsiooni vahetada, kuna majade omanikud ilmusid välja ega olnud meist huvitatud. Nii oleme olnud Perekeskuse „Süda“ juures, esimees Maria Pisk ja korra proovisime ka firmat Klubi juurde teha. See oli EBE juht Tiiu Sepp. Kuid kauni käsitöö tegemine ja äri ei taha kuidagi kokku sobida. Teed viisid meid lahku. Tervelt kaks aastat tegutsesime ka Kergetööstustehnikumis.

Edasi viis tee meid kokku Rahvakultuuri Keskusega. Võib kindlalt öelda, et siis sai Klubi niiöelda tuule tiibadesse. Rahvakultuuri Keskuse töötajad eesotsas Aino Arroga olid ja on väga meeldiv ja vastutulelik seltskond. Asusime Poska 51 majas. Aino Arro julgustamisel lõime üle-eestilise Rahvakunsti Klubi. Käsitööhuvilisi tuli kokku Kundast Võruni. Mitu aastat käis meile rahvariietest loenguid pidamas Reet Piiri Tartu Rahvamuuseumist. Klubis õpetati näituse kujundamist, etiketti, värvusõpetust, abstraktse kunsti aluseid, murdekeeli jne. Loomulikult õpetati ka praktilist käsitööd. Õpetajaid oli mitmeid – teadur Reet Piiri, keraamik Jutta Matvei, magister Piret Norvik, kunstnik Ahti Indov, õpetaja Inge Ojakäär, käsitööõpetajad Luule Nurga, Pille Tuvik, Pille Pruuden, Valve Alamaa, kunstnik Lia Karolin jne. Juba esimese suve jooksul, mil asusime Poska 51 ruumis, organiseerisime 5 erinevat näitust. Meie näitusi kujundas keraamik Jutta Matvei. Sellel ajal asutasime ka Rahvakunsti ja Käsitöö Keskseltsi, mida praegu juhatab Liivi Soova. Tema võitleb kogu hingest selle eest, et käsitööd tunnustataks võrdselt rahvatantsu ja koorilauluga. Mis oleksid laulupeo rongkäigud ja tantsupeod, kui poleks käsitöö tegijaid?!

Paeaku pidime lahkuma ka Poska majast kuna ilmus välja maja omanik – praegu on selles majas Hiina residents.

Lõpuks jõudsime Lindakivi Kultuurikeskuse keldrisse. Kelder oli täis igasugust tehnikat Lindakivile ning see takistas meie tegemisi oluliselt. Tohutu töö oli keldri prahist tühjendamine. Selle võttis kõik oma õlule tollal klubis raamatupidajana töötav Valvi Vadam. Tagantjärgi meenutavad klubi liikmed ikka veel soojusega keldris oldud aegu. Kultuurikeskuse keldrisse lubas meid Sigrid Metropolskaja.

Sel ajal oli meil hea kontakt ansambli „Kägara“ (juht Helena Kalbus). Meid kutsuti Joensuu Eesti Seltsi poolt Joensuusse rahvariideid näitama ja rahvatantsu demonstreerima. Sinna sõitsimegi ansambli „Kägaraga“. Rahvariiete demonstratsiooni tegime ühes käsitöö stuudios. Meie rahvariiete demonstratsioon võeti seal väga hästi vastu. Mäletan, et ärasaatmisel kell 11 õhtul käis jaamas nii suur pidu ja trall, et isegi rongijuhid osalesid seal. Kogu rongi rahvas oli väljas platvormil ja laulis kaasa. Rong läks välja hiljem. Võibolla oli see meie õnneks, sest teel oli torm ja üks suur puu oli langenud raudteele. Joensuu Eesti Selts tegi meile ka vastukülaskäigu.

Aasta pärast kolimist sai uueks direktoriks Rein Tamme ja kunstiliseks juhiks Maire Pragi. Selle koosseisu Kultuurikeskuse töötajad mõistsid kultuuri olemust ja ka käsitööd. Nad hindasid ja pidasid väga lugu meie tegevustest käsitöö valdkonnas. Uue direktori sihiks oli meid keldrist välja saada.

Oleme osalenud kahel ESTOl  Stockholmis ja Lätis. Stockholmis saime tuttavaks Peterburi kolme naisega. Sealt algas meie suur ja hindamatu sõprus. Koos loodi Peterburi eestlastest osakond. Viiu Fjodorova, osakonna esimees, võttis paar aastat osa meie igakuulistest üle-eestilistest Rahvakunsti Klubi tundidest. Tema lähetusi Eestisse toetas Kultuurkapital. Aitasime neil valmistada rahvariided. Viiu tuli iga kord kaasas küsimused ja tagasi läks ta vastustega. Rahvakunsti Klubi liikmed aitasid neile kududa ka seelikuriided. Nii tegi rühm Peterburi naisi endale rahvariided ja kohe organiseerisid nad folklooriansambli Neevo, mis tegutseb siiamaani. Ansambliga esinevad nad konsulaadi üritustel, kuid neid kutsutakse palju ka mujale suurtele multikultuursetele üritustele. Oleme organiseerinud Peterburi Etnograafia Muuseumis eesti kohalikule seltsile rahvariiete laagri, millest võttis osa ka Muuseumi teadur Reet Piiri. Peterburi Rahvaste Sõpruse Majas tegime vanade tikandite ja helmestest ehete valmistamise kursuse, millest võtsid osa linna elanikud.

Perioodil, mil meie klubi asus Lindakivi Kultuurikeskuses, organiseerisime kaks näitust Tammsaare Muuseumis. Lisaks on mitmeid näitusi olnud üleval ka Lindakivi Koorti 22 maja fuajees. Näituste põhiliseks kujundajaks on olnud Jutta Matvei.

Sellel ajaperioodil võeti meid vastu ka Eesti Vabaharidusliidu liikmeks. Liit on olnud meie SUUR õpetaja. Liit koolitab MTÜde juhte ja vabahariduse õpetajaid. Oleme liidult saanud ka rahalist toetust. Sellel perioodil lõime erakooli VEERIK, millel on Haridusministeeriumi koolitusluba. Võtame osa Euroopa Liidu Sotsiaalfondi projekti konkurssidest.

Direktor Rein Tamme mure meie pärast kandis lõpuks ka vilja – saime endile korralikud ruumid Kalevipoja 10. Nendes ruumides oleme olnud senini. Uues kohas on meil raamatukogu umbes 3000 lugemismaterjaliga käsitööst ja kunstist, õppeklassid, telgederuum ja värviköök. Võib öelda, et alles sealsetes ruumides saime me tõeliselt tööle hakata.

Sellel perioodil organiseerisime suure ülevaatenäituse Lindakivi Kultuurikeskuse peamaja avamisel, Eesti Vabariigi aastapäevanäituse Salme Kultuuripalees.

Oleme osalenud Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu üritustel, näiteks Mardilaadast, üle-eestilistest käsitööpäevadest erinevates kohtades ning viimased aastad ka Keskaja laadal. Liit korraldab väga huvitavaid üritusi, kuid kahjuks igale poole ei jõua. Meil ongi peaaegu kutseliseks koosolekutel käijaks kujunenud juhatuse liige Reet Joonson, kes on peaaegu algusest peale Klubi liige. Rahvakunsti Klubi loomise ajal töötas ta Kirovi kolhoosis ja ning minu juhendataval kurusel valmistas ta ise oma rahvariided.

Kui veel juhatusest rääkida, siis olen õnnelik, et klubis on hakanud liikuma nooremat rahvast. Paljud on ju koos minuga vananenud.  Meie pidusid organiseerib Piia Kaljukivi, kes on muusikaõpetaja ja kuulus ka varem meie juhatusse. Väga kaua on Klubis olnud Tuuliki Vuks Tartust. Tema on Klubis terve perega. Mäletan, et praegu kaunis neiu Gerli tuli laua peale tõsta, kui ema tahtis näidata, millised rahvuslikud riided ta tütrele tegi. Gert oli siis mitu aastat noorem. Pille Pruuden organiseeris tegevust lastele, sest paljud võtsid lapsed kaasa. Ka praegu võtavad lapsed osa meie Klubi töödest ja tegemistest, peamiselt küll suvelaagritest, kus peamiselt tehakse keraamikat ja geomeetrilist vitraaži. Selle kunsti mõtles välja Ahti Indov ja õpetas meid palju aastaid. Praegu õpetavad seda Tuuliki Vuks ja Raivo Vuks.

Rahvakunsti Klubil on tekkis väga palju sõpru. Meist on kirjutatud Austraalia Eesti lehes ning sama tehti Rootsis, Kanadas. Saime sõpru naaberrigist Soomest, Rootsist. Lisaks kestab praegu elukestva õppe programmi täiskasvanuhariduse allprogrammi Grundtvig raames rahvusvaheline projekt, kus kuue riigi (Türgi, Rumeenia, Inglismaa, Poola, Itaalia, Hispaania ja Eesti) täiskasvanute koolitamisega tegelevad organisatsioonid vahetavad vastastikku kogemusi, teadmisi, oskusi ja viivad läbi töötubasid erinevates riikides.

Meil on hea sõber Akane Nishikado, kes tõi sel suvel meile külla koori Jaapanist. Koor oli ära õppinud kolm eestikeelset laulu (Kungla rahvas, Kaerajaan ja Mu Isamaa). Meie omalt poolt rääkisime neile meie rahvariietest, et nad mõistaksid, miks me selliseid riideid kanname.

Palju aitas meid edasi Hermo Kuusk, endine Kultuurikeskuse töötaja.

Oma uuemad sõbrad leidsime tänu Irina Stanovajale, kes on Lasnamäe Gümnaasiumi huvijuht. Kunstnikud Dagestanist Gyualmira Ibragimova ja Timur Musaev-Kagan.

Meist on tehtud raadiosaade, oleme esinenud TVs (Prillitoos, Kolmas tee), meie tegemistest on kirjutatud artikleid (Videvik, Linnaleht, Postimees).

Meie Klubi liikmed ja kursustest osalejad on tihti erineva rahvusega. Seni ei ole see meid kedagi häirinud. Teist keelt rääkivad inimesed saavad õppida praktilist tööd tehes eesti keelt. Oleme osalenud ka projektis, kus õpetasime vene keelt rääkivatele kurttummadele kunsti ja käsitööd.

Üks suuremaid niiöelda integratsiooniprojekte oli Lasnamäe Gümnaasiumi vene rahvusest tüdrukutele eesti rahvariiete valmistamise õpetamine. Rahvariideid vajas kolm tantsugruppi. Riided valmisid eelmiseks laste tantsupeoks tänu Irina Stanovaja aktiivsusele. Õpilased käisid Rahvakunsti Klubis kus nad tikkisid, tegid säärepaelu, kurrutasid jne. Nüüdseks on need õpilased esindanud Eestit meie Eesti tantsude ja uute rahvariietega ka välismaal.